Henry Auväärt: “Eestis levib üle töötamise trend”

Uuringud näitavad, et tööturul aktiivselt tööd tegevatel inimestel on puudu teadmistest, millal puhata ja millal töötada. Ja seda nii tööandja kui ka töövõtja poolelt.

CVKeskus.ee küsitlus läbipõlemise teemal näitas, et enam kui 2300-st vastanuist 80% on täheldanud endal, ülemustel või kolleegidel üle töötamise märke. 43% vastanutest märkis, et on ise üle töötanud, 30% on märganud kolleegide seas läbipõlemist ja 7% on täheldanud, et nende ülemus on läbipõlemise piiril. Kõigest viiendik küsitletuist tunnistas, et on suutnud vältida suuremat tööstressi.

Läbipõlemine saab alguse suurenenud töökoormusest

Kasvavast tööjõupuudusest tulenevalt kerkib ka tööandjate surve lisatööle, kuna töökäte puudumisel tehakse ettevõtetes ümberkorraldusi. On väga tõenäoline, et need ümberkorraldused kasvatavad ka olemasolevate töötajate töökoormust.

Töökoormuse kasvu kinnitas ka sügisel töövõtjate seas korraldatud tööaja teemaline uuring, mis näitas, et iga teine Eesti töötaja teeb ületunde ja neist omakorda pooled ei saa ületundide eest lisatasu.

Ületunnitööle on kõige avatumad noored, alla 29-aastased töövõtjad, kellest 48,6% teeb ületunde, mis on mõnevõrra ka ootuspärane. Noored küsivad aga lisatöö eest väga julgelt ka lisatasu – tervelt 67,1% kuni 29-aastastest töötajatest väitsid, et nende tehtud ületunnid on tasustatud.

Ka OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) andmed näitavad eestlaste töötahet – 2016. aastal tegime keskmiselt 1855 tundi tööd. Seda on paar protsenti vähem kui meie lõunanaabritel (Lätis – 1910, Leedus – 1885), kuid enam kui kakssada tundi rohkem kui põhjanaabritel (Soomes – 1653, Rootsis – 1590).

Rohkem töötunde ei suurenda tehtava töö väärtust

Tööjõupuuduse puhul on lihtne unustada, et töökoormuse tõstmine ei suurenda üks ühele tehtava töö väärtust. Üle töötamine ei ole lahendus tööjõukriisile, sest töötajate viljakus ei püsi päevast päeva rohkem töötades ühel tasemel, vaid hakkab tasapisi langema. Nii nagu ei too ületreeninud sportlane meile olümpiakulda, ei saa me eeldada ka üle töötanud töötajalt kõrget produktiivsust, head tuju ja tuntavat panust ettevõtte arengusse.

Henry Ford avastas 20. sajandi alguses, mil 10–16tunnised tööpäevad olid veel üsna levinud, et töötajate produktiivsus ei püsi terve tööpäeva ühel kõrgusel nagu makstav tunnitasu. Ta kehtestas praeguseks tuntud 8-tunnise tööpäeva (kuna töötajad suutsid just 8 tundi produktiivselt tööd teha) ja sai seeläbi tõsta tunnipalga kahekordseks. Tööandja avastas võimaluse, kuidas tõsta nii töö väärtust kui ka kergitada end ihaldusväärsete tööandjate sekka.

Näib, et enam kui sada aastat hiljem oleme unustanud, et tehtava töö väärtust ei saa suurendada lisades töötunde ja tõstes töökoormust. Hoopis vastupidi, ka juhtide seas levib üle töötamise trend. Sügisel korraldatud CVKeskus.ee uuring näitas, et juhtide seas leidsid end ületunde tegemast koguni 61% vastanutest. Eesti ettevõtetes ei ole haruldane nähtus, kus pärast „tulekahjude“ kustutamist, raportite ja kokkuvõtete tegemist, on päev õhtusse jõudnud ja juht ei ole taas leidnud piisavalt aega oma töötajate jaoks.

Näib, et Eesti juhid on niivõrd ülekoormatud, et ei suuda leida piisavalt aega panustamaks töötajate hoidmisesse, mida peegeldab omakorda ka kasvav töötajate rahulolematus ja aktiivsus tööturul.

Läheneva tööjõukriisi valguses on aga tähtsam kui kunagi varem parandada juhtide delegeerimise oskust ja ümber hinnata tööprioriteedid – on viimane aeg tegeleda ettevõtte tähtsaima vara – töötaja – lojaalsena hoidmisega. Seega on töötajate õnne ja Eesti arengu valemiks vähem tööd tegev juht.