Karl Pärjamäe: üks trenn päevas ei tee 8-tunnist kontoritööd tasa

14. märts 2016

unnamed

Enda tervise eest hoolitsev inimene ei lähe hambaarsti juurde alles siis, kui tal on hambas põletik. Ta käib seal teatava regulaarsusega. Kindlasti peseb ta igapäevaselt, hommikul ja õhtul, hambaid. “Kuidas on selg, põlved või kael, mida sa kasutad kogu aeg, vähemtähtsad!?”, küsib Movement koolituse koolitaja DC. Karl Pärjamäe Ärikatla intervjuus.

Kuidas istuva eluviisiga keskkonnas terve püsida?

Kontoris saab tervise nimel palju ära teha. Alustame keskkonnast: kontori laud, tool, isegi monitor, mida kasutad. Viimasega on mõnikord seotud ka peavalud. Keskkond on esimene faktori, teine, ja mitte üldse vähemtähtis on see, mida sa ise teed. Kui tihti sa tõused ja liigud, kuidas hingad, kas kaldud istudes ühele või teisele poole, kui tihti sa toolil või pallil istudes asendit vahetad – kõik need tegevused mõjutavad tervist.

 Kas Sul on mõni harjutus välja pakkuda, mida teed näiteks siis, kui sul on pikk päev, kus on arvuti taga palju tööd?

Ikka. Kõige parem ja lihtsam viis on võtta stopper vms. – panna alarm iga 20 või 30 minuti järel helisema. Alarmi kõlades tõused püsti, liigud, ringutad, teed kasvõi paar kassiküüru või “selja-lainet” ja siis jätkad tööga – mulle see nipp väga meeldib, kuna lõpueksamiteks õppimisel pidi päevas 10-16 tundi lugema. Need väikesed pausid olid elupäästjad.

Igapäevases kontorielus oma biomehhaanikale tähelepanu pöörates näeme, kui vähe me tegelikult liigume. Ma ise ei kasuta aktiivsusmonitori, Apple Watch’i vms nutiseadet, mis tuletaks mulle meelde jalutamist või vee tarbimist, aga nendel seadmetel on meie tänapäeva keskkonnas täiesti aktsepteeritav koht olemas. Sa võid mõelda, et oled tervislik, minnes õhtul MyFitness’isse hantleid loopima, aga kahjuks kaheksatunnist istumist üks intensiivne tõstetrenn või body-pump tasa ei tee. Liikuda tuleb terve päeva jooksul, mitte ainult trennis.

Stopper on üks lahendus, aga ehk on veel mõni viis?

Võta kolleeg appi! Koolitusi tehes näen ühe rohkem ettevõttesiseseid “tervisevõistlusi”, kus näiteks jooksmisega tuleb enda nime initsiaalid või ettevõtte logo GPS kaardile joonistada. Alguses on kontorikeskkonnas liikuma saamine kindlasti keeruline, kuid ühel hetkel mõtled juba järgmist müügikampaaniat foam-rullil selga lahti rullides. Erinevad allikad ütlevad, et harjumus tekib 21 kuni 67 päevaga. Stopperiga harjumuse tekitamine on lihtne lahendus, nö integreeritav ja mehhaaniline. Kolleegiga koos teekonna alustamine lisab ka emotsionaalse komponendi.

 Käid sageli ettevõtetes koolitamas. Varsti tuleb koostöös Ärikatlaga “Movement” koolitus. Miks rahvas sinna peaks tulema?

Ütleme, et sa ostad koju uue blenderi või tood IKEAst riiuli. Mõlemil juhul tuleb nendega kaasa kasutusjuhend. Isegi iPhone’iga tuleb kaasa kasutusjuhend. Sina sündisid aga ilma kasutusjuhendita. Kas keegi on kunagi õpetanud sulle kuidas joosta? Asju tõsta? Oma keha kuulata ja valu märgata? Kas sinu keha oma 37.2 triljoni rakuga on lihtsam süsteem kui Stollari blender? Vaevalt. Koolituses avame esimese lehekülje inimese kasutusjuhendist ning sirvime paar peatükki süvitsi läbi. See on iga inimese õigus, kui mitte kohustus. Koolitusel seletame täpsemalt tervisliku liikumise detaile, toome näiteid spordimaailmast ning modelleerime kuldse kesktee, mis võiks olla enamike karjääriinimeste sihiks.

Koolitus pole ainult teoreetiline. Kindlasti võtame osalejate seast ette mõned elukutseprobleemide all kannatavad isikud ning adresseerime neid nõuannete ja harjutustega, seletame, miks miski on juhtunud ja kuidas seda vältida.  Varrukas on väga palju erinevaid harjutusi alates õlaharjutustest, lõpetades puusade-, hingamise-, tähelepanu- ja koordinatsiooniharjutustega. Näitan üpris raskeid, kuid ka väga lõbusaid harjutusi, mida saab ise teha või näiteks kolleegidele firma suvepäevadel kiusu pärast ette näidata. Harjutused on nii võistluskunstimaailmast kui ka loomariigist – saab põnev olema!

facebook_event (1)

Ükskõik, milline liigutamine on hea, aga ometi saab veel paremini ja efektiivsemalt asju teha. Mainisid ennist, et inimesed käivad valesti trepist üles. Selgita natuke.

Vaatame, et siin praegu inimene astub trepist alla (intervjuu toimub ühes Pärnu maantee kohvikus – JK). Alla kõndimisega tavaliselt probleeme ei ole. Teine lugu on trepist üles minemisega, kus inimesed ei kasuta ühte oma kõige tugevamat lihast. Nad ei kasuta säärt. See tähendab, et inimesed ei tõsta trepist üles kõndides ennast piisavalt päkast üles, vaid kogu liikumine jäetakse põlve ja nelipealihase kanda. Selline käimine soodustab ülekoormust kõrgemal alajäsemes.

Igasuguste vigastustega, alatasa alajäsemetega, on sageli kimpus ka spordisõbrad.

Tõsi, kui ma olen pühapäevajooksja, kes taastavat tööd ei tee ja jooksen uhkete 150-euroste Nike´i tippmudeli tossudega üle kanna, Polar ka veel käe peal, mõeldes, et teen kõike õigesti, siis tegelikult kahjustab see põlvi ning pulsikellale keskendudes vaatan ainult statistikat, oma keha karjeid potentsiaalselt eirates. Eelnimetatud pühapäevajooksjad on 30ndaks eluaastaks mõne ortopeedi, füsioterapeudi või kiropraktiku ukse taga. Sinna jõuavad nad kahjuks alles siis, kui juba on valud ja põlv on seest kahjustunud. Ma ei tahaks, et asi nii kaugele läheks, mis ongi üheks põhjuseks, miks “Movement” sarnaseid koolitusi Ärikatlaga koostöös korraldada.

Profülaktika on meie ühiskonnas tahaplaanile jäetud, selle asemel, et hoolikalt kevadist muru kasta, tegeletakse kulutule kustutamisega. Biomehhaanilised vead tuleks ennatlikult selgeks teha (kasutusjuhend!), et inimestel ei oleks valesti treenimise tõttu kõhrekahjustusi või ebastabiilsust põlvedes (või mõnes muus liigeses).

Mitmed inimesed tulevad minu juurde pärast teist või isegi kolmandat põlvelõikust. Tullakse ja öeldakse, et mul nüüd põlv valutab. Uurides milline on tema alajäseme biomehhaanika, siis järeldus on üldjuhul katastroofiline. Antud patsient ei oleks oma põlvega tollel hetkel seda SEB-maratoni võinud joosta, aga nii tehakse, joostakse veel valuvaigistite abil ka. No pain, no gain, eks? (teeb Karl sarkastilise märkuse – JK).

Profülaktika on väga oluline. Mulle tundub, et inimesed kujutavad ette, et ennetustöö tähendab kusagil haiglas ebameeldiva lõhnaga Nõukogude aegses raviruumis kilekardinate taga võimlemist. Patsiendid teevad tihti suured silmad ja kohkuvad, kui ma annan harjutusi või ütlen, et me peaksime kaaluma ravivõimlemist. Ei (põrutab rusikaga mööda lauda – JK), täpselt nii nagu sa pesed hambaid iga hommik ja õhtu, tuleb pühendada natuke aega ka oma kehale. Väike profülaktiline töö teeb imesid. Kui me iga päev peseme hambaid, siis miks me ei võiks iga päev mõelda natuke ka oma seljale.

Eesti mees läheb ikka arsti juurde siis, kui viimane häda käes.

Seda suhtumist tuleb muuta. Mõistlik inimene ei lähe hambaarsti juurde alles siis, kui tal on hambas põletik. Ta käib seal teatava regulaarsusega. Kuidas on selg, põlved või kael vähemtähtsad!?

Õnneks on inimesed hakanud end järjest rohkem liigutama, kuid ka sellega kaasnevad omad riskid. Inimesed ei tea, kuidas asju õigesti teha ja see pole nende süü! Ma ei näita siin kellegi peale näpuga – kui kõik pühendaksid oma liikumisele ja sellega seonduva teadmise omandamisele sama palju aega kui mina, siis oleks meil kindlasti palju vähem talendikaid muusikuid ja programmeerijaid – minu roll on lihtsalt destilleerida see “know-how” ja võimalikult lihtsalt ning kasutussõbralikult edasi anda. Minu ülesanne on kirjutada hea “kasutusjuhend”.

Üks nüanss, mida ma koolitusel puudutan, on laialtlevinud jõusaali ning taastusravi harjutused. Me ei hakka koolitusel tõsist trenni tegema, samas paar korda koolitus kindlasti hingeldama ajab. Räägin läbi, miks üks asi on vale ja teine õige. Lihtne.

Usun, et oled lugenud C. MacDougalli bestsellerit „Born to Run”. Mis sa arvad, kas rikume oma tervist ostes uhkeid tosse või peaksime äkki hoopis rohkem paljajalu käima?

Keeruline küsimus. Toon ekstreemse näite: kui sa oled 65-aastane kaugele arenenud diabeediga inimene, siis kindlasti mitte. Sel juhul palun kanda susse ja millegi terava otsa mitte ronida. Kui sa oled 25-aastane, eelnevalt treeninud ning keskmises füüsilises vormis, siis räägime planeeritud jooksustiili muutmisest. Kui sa oled Tansaania pärismaalane, siis sa juba jooksed paljajalu või väga minimalistliku jalanõuga.

Teine suur viga on lastele varakult jalanõude tutvustamine või nende liigne kandmine. Kolmas probleem on kontsad, aga kõigest juba lähemalt Movement koolitusel, kohtumiseni!

Karl Pärjamäega vestles Jonatan Karjus

SulgeJäta tagasiside
Please leave this field empty.